11/7/2019 0 Comments mul on piinlik ennast guugeldadaEliise Joost Sotsiaalmeedia ohtlikkusest on nüüdseks väga palju räägitud. Mõned aastad tagasi ei olnud see teema nii populaarne, mistõttu tegin asju, millele on hetkel piinlik tagasi mõelda. Vigadest on meil kõigil võimalik õppida. Õppisin seda, et sotsiaalmeedia on samaaegselt üks kohutavamaid ja tähtsamaid asju. Ma ei oleks kunagi uskunud, et leian ennast seda lugu kirjutamas, aga loodetavasti õpib mõni noor sellest ja jätab paljud piinlikud asjad tegemata. Võin eksida, aga minu teekond internetis võis alguse saada 9-aastaselt, Facebookis.
10. sünnipäevaks sain oma esimese nutitelefoni või õigem oleks vist öelda puutetundliku telefoni. Internetis tunnen end tihti päris ebamugavalt. Selle põhjuseks on just see sama 9-aastane tütarlaps. On palju asju, mida sooviksin, et teinud poleks. Ma ei räägi siinkohal üldsegi mitte meeletult piinlikest vestlustest võhivõõrastega, vähem võõrastega või sõpradega. Kuigi ka need on tagasi mõeldes ühed halbadest otsustest minu senises sotsiaalmeedia ajaloos. Olen endast postitanud pilte, olles umbes 13-aastane. Õnneks oli mul nii palju aru, et ma ei saatnud ega postitanud endast ühtegi paljastavat pilti. Selle eest olen endale väga tänulik. Siiski kadestan neid, kes saavad rahumeeli avada Google, kirjutada sinna oma nime ja mitte piinlikust tunda. Mina seda natuke aega tagasi teha ei saanud. Lihtsalt nii palju pilte, mida ei ole interneti avarustesse vaja. Olen küll proovinud pilte ja kasutajaid kustutada, aga seda tulutult. Googeldasin end ja minu üllatuseks ei ole seal enam nii piinlike pilte. Vähemalt hetkel ei märganud. See ei anna aga olukorrale mitte mingit leebust. Mul on väga piinlik nende ees, kes mind umbes 10-aastat teavad. Need pildid, mis mind otsides tulid olid pehmelt öeldes kohutavad. Ma väga sooviksin, et meile oleks juba algklassides interneti tõsidusest räägitud, mitte alles siis, kui kõik lollused tehtud olid. Mõttetud kasutajad, mida kõik teised tegid ja mina pidin ka tegema. Ma ei saa, ega taha kedagi selles süüdistada. Muidugi küsis mu ema, et miks selliseid asju postitan ja rääkis, et ma igaühega ei kirjutaks. Arvate tõesti, et ma kuulasin teda. Muidugi mitte. Mina ju teadsin kõige paremini, mida teha. Olen lihtsalt üks nendest piinlikest teismelistest. Ma ei tea isegi, kas kolme aasta pärast kahetsen seda, milliseid pilte hetkel sotsiaalmeediasse postitan. Internet pole koht, kus ennast iga asja peale välja elada. *Räägib kõige suurem eeskuju*. Ma ei ütle, et ärge nüüd postitage midagi, aga kõigest ja kõigist pole lihtsalt mõtet. Kõik need privva kontod, mis on tänapäeval moodi läinud, ei ole privaatsed. See, et lased sinna ligi ainult sõpru, ei tähenda, et ei laseks ligi tervet internetti. Iga algajast häkker võib jõuda sinu "privaatse" kontoni ja selle kõik avalikuks teha. Siin ei ole privaatsust mitte kusagil. Kõik vestlused Facebookis ja Instagramis. Need ei ole samuti nii privaatsed, kui arvad. Mõtle, mida kirjutad, postitad või mis iganes muu sammu internetis teed. Ja kui oled mõelnud, siis jõua järelduseni, kas seda kõike on vaja postitada. Loodan, et saite siit midagi endaga kaasa võtta. Keegi meist pole perfektne. Olen rohkem, kui kindel, et postitan asju, mida postitamata oleksin ka elatud saanud. Me teeme asju põhjusega. Minu minevik, olevik ja tulevik internetis oli või on samuti mingi põhjusega. Lihtsalt valusamaga, kui see olla võiks. Pea meeles: “mis internetti paned, see sinna ka jääb!”
0 Comments
|
koikeraKoeru Keskkooli ametlik koolileht. Arhiiv
December 2022
RubriigidAll Arvamus Horoskoop Jõulud Koolielu Lõpetajad Meelelahutus Õpime Professionaalidelt Persoon |