1/10/2021 0 Comments Nele iluvõimlemise karjäärAngela Ringmets Meie kooli 7. klassis käib rõõmsameelne Nele Krebsbach, kes on alates 8. eluaastast tegelenud iluvõimlemisega. Otsustasin uurida, miks ta sellega üldse tegelema hakkas ja mis hobisid tal selle kõrvalt on.
0 Comments
1/10/2021 0 Comments Sama kool, erinev rollHelerin Luiker Meie kooli vilistlane, Kalli Pilov, leidis tee tagasi Koeru kooli, seekord õpetaja rollis. Küsisin Kallilt, mis tunne on tagasi olla ning kas ootused, mis olid seatud, vastavad ka reaalsusele.
Mis on sinu tulevikuplaanid? Kuna õpetajaamet on minu jaoks midagi uut, siis püüan keskenduda pigem olevikule, et õppida, areneda ja anda endast parim nüüd ja praegu. Loodan, et tulevikus on mu pingutused vilja kandnud ja arengut märgatud. Kas oli mingeid ootuseid siia õpetajana tulles ning kui oli, kas erinevad reaalsusest palju? Usun, et paljudel on mingid ootused uuele töökohale ja ka mina pole erandiks. Võin julgelt öelda, et minu ootused vastavad reaalsusele. Mis tunne on olla oma vanas koolis tagasi, seekord õpetaja rollis? See tunne on pisut nostalgiline, samas ka natuke võõras. Keskkond on küll tuttav, aga töö on uus ja huvitav. Mul on hea meel, et saan seda kogeda oma kodukohas ja suurepärase toetava kollektiivi seltsis. Kuna sul on huvi ka muusika vastu, miks otsustasid hakata kunstiõpetajaks? Kunst köidab mind erialana rohkem ja seetõttu otsustasin ka ülikooli kunsti õppima minna. Muusika oli, on ja jääb minu jaoks hobiks, miski, mis on vahelduseks ja läbi mille saan ma ennast natuke teistmoodi väljendada. Tegeled paljude hobidega, kuidas jõuad kõike seda õpetajatöö kõrvalt? Töö kõrvalt hobidega tegelemisel mängib suurt rolli aja planeerimine. Leian iga tegevuse jaoks selleks sobiva hetke. 11/26/2020 0 Comments Spordifanatt PatrikHelin Kind 12. klassis õpib särasilmne noormees Patrik, kelle suureks kireks on ujumine. Otsustasin uurida, kuidas ta selle spordiala juurde jõudis, kas tal on ka muid huvisid ning palju tal üldse vaba aega on.
1. Kuidas tekkis Sul huvi ujumise vastu? Ma arvan, et huvi tekkis mul tänu isale, kes on ujumistreener. Enne mind treenis ta mu õde. 2. Kui kaua oled Sa ujumisega tegelenud? Ma olen ujumisega tegelenud umbes 10 aastat. 3. Milline on Sinu päevakava? Hommikul tõusen kell 7.35, trennipäevadel kell 7.00. Teen enne kooli harjutusi, siis söön ja lähen kooli. Kui koolist koju saan, siis söön uuesti. Seejärel lähen trenni. Peale trenni lähen koju, söön (ma söön tavaliselt kuus korda päevas) ja hakkan õppima. Magama lähen umbes kell 22. 4. Mis selle spordiala juures kõige raskem on? Selle spordiala juures on kõige raskem järjepidevus, et ma käiks regulaarselt iga päev trennis. 5. Mis on Sinu suurimad saavutused? Olen saavutanud Eesti meistrivõistlustel ujumises 4. koha, avavee 5 km ujumises 2. koha, kross-triatlonil samuti 2. koha ning saanud ka väiksematel võistlustel kohti. 6. Kus Sa treenid? Treenin Paides ja ujun Tartu klubis Ujumise Spordiklubi. 7. Kas oled mõelnud ka ujumisega lõpetada? Miks? Olen isaga mõelnud ujumise lõpetamisest, sest olen jõudnud täiskasvanute vanuseklassi, kus peaksin veel rohkem pühenduma ning sealhulgas ka ära kolima. Isa ei jõua mind ka enam treenida, sest on nii kaua ujumisega tegelenud ja kui tulemusi rohkem ei tule, siis suurt mõtet sellega edasi tegeleda tegelikult pole. 8. Kas Sul on ka teisi huvisid? Minu teised huvid on muusika kuulamine, rattaga sõitmine ja talvel suusatamine. 9. Kui palju Sul vaba aega on? Vaba aega mul eriti pole, kuna üldiselt pean kogu aeg trenni tegema, ainult jõulude ajal ja pärast suuri võistlusi on mul rohkem vaba aega. Muidu olen kõik vaheajad laagrites. 10. Mis Su lemmik õppeained on? Minu lemmik õppeained on kehaline kasvatus ja ajalugu. Helin Kind Õpetajatöö on väga vastutusrikas ja tänuväärne amet. Uurisin ühelt meie kooli õpetajalt, Kerle Põldverilt, kuidas ta selle elukutseni jõudis ja mis talle enda töö juures kõige rohkem rõõmu valmistab.
Miks valisite õpetajaameti? Mina ei valinud ametit, amet valis mind. Ma polnud unistanud õpetajaametist, aga nagu elus ikka on – asjad juhtuvad. Kuigi mu armas kolleeg õpetaja Raili meenutab, et me olime väiksena tihti koos kooli mänginud ja enamasti olin mina õpetaja. Kuidas algas töö Koeru Keskkoolis? See algas üsna huvitavalt. Seisin esimesel koolipäeval klassis, kus peale minu oli veel 30 teise klassi õpilast. Ma mäletan hästi seda tunnet ja kerget ärevust, et kuidas me küll üheskoos hakkama saame. Aga mu esimesed õpilased olid väga vahvad, nüüd on nad juba ammu täiskasvanud ja nendegi lapsed käivad koolis. Ka meie koolis. Kui mina alustasin, olid mõisas tööl veel sellised õpetajad nagu Vilme Aan, Eha Kuusk ja pikapäevarühmas toimetas Salme Kask. Nende ees tundsin küll esialgu aukartust. Värvikalt on meeles ka klassipäevikute täitmine, sest siis tuli kõikides ainetes õpilaste nimekirjad ju käsitsi kirjutada ja no seda ikka andis teha. Mõis oli teistsugune, natukene räämas ja väsinud, aga kodune. Mis Teile enda töö juures kõige rohkem rõõmu valmistab? Kõige rohkem valmistavad rõõmu ikkagi mu õpilased. Olen olnud päris mitmele lennule juba õpetajaks ja mul on kõikide oma õpilaste kohta midagi vahvat meenutada. Oma parimad õppetunnid olen samuti koolis saanud. Seda just nendelt õpilastelt, kellega on alguses raske olnud. Aga seda magusamad on need võidud, kui ühel hetkel märkad, et oleme leidnud klassis ühise keele ja õppimine ning õpetamine pakub mõlemale poolele rõõmu. Lapsed on ise imetlusväärsed õpetajad, kui neile see võimalus anda ja nendega päriselt arvestada. Siinkohal tervitan kõiki oma endisi ja praegusi õpilasi! Rõõmu valmistab see, kui laps tuleb hommikul kooli, silmad säramas. Või tänaval juba kaugelt hõigates tervitab. Ja head suhted vanematega pakuvad rõõmu! On väga oluline, et kodu ja kooli koostöö oleks sujuv. Mu toredad töökaaslased pakuvad samuti rõõmu. Tulen igal hommikul rõõmuga tööle ja ootan kohtumisi nii õpilaste kui ka kolleegidega. Mulle meeldib mu töö juures ka see, et iga päev on põnevust täis ja me saame olla loovad, korraldada üritusi, käia koolitustel, osaleda erinevates projektides jne. Töö ei tohi kunagi igav olla ja tüütu tunduda. Kas soovite ka tulevikus selle ameti peale jääda? Olen endamisi otsustanud, et kuniks jaksan augusti lõpus ühe korraliku hundiratta visata, võib koolis töötada küll. Mis on Teie hobid? Mulle meeldib väga lugeda. Eriti armastan korralikke põhjamaade kriminulle. Kui tahtmine peale tuleb, siis joonistan. Mõnikord panen ka mõne luulerea kirja (seda küll enamasti ainult endale või sõpradele sünnipäevaks). Mulle meeldib ka aiatöid teha, matkamas käia ja head toitu nautida. Sõpradega meeldib koos olla. Aga ma naudin väga ka neid hetki, kus mul pole vaja mitte midagi teha. Fred Jussi on öelnud, et maailmas on suur vajadus viljaka mittemidagitegemise ehk molutamise järele. Olen temaga sama meelt. 4/28/2020 0 Comments Koroona liidab ja lahutabHedi Aimsalu Vähemalt poolteist kuud isolatsiooni. Paistab, et koroonal ei ole veel plaanis rahuneda. Koolid, teatrid, kinod, ujulad, jõusaalid, kõik on kinni. Tundub, nagu maailm oleks seiskunud, aga tegelikult toimetavad enamusi inimesi vaikselt koduseinte vahel. Tänapäeva maailmas on palju võimalusi ja ma tutvustan natukene ühe tavalise gümnasisti elu karantiini ajal.
Kuna mina ei ole üldse hommiku inimene, siis mulle koduõpe meeldib. Muidugi ei saa seda võrrelda koolis õppimisega, teisest küljest on see hea viis, kuidas oma aega planeerida ja endale asju selgeks teha. Kõik materjalid on olemas ja kasutada saame suurt, laia internetti. Tulevikus peame nagunii oskama iseseisvalt probleemidele lahendusi leida. Kõige rohkem tunnen puudust enda sõpradest ja klassikaaslastest, mõne keerulisema aine puhul tahaks küll, et õpetaja need kriidiga puust ja punaseks teeks. Esimesel koduõppe päeval üritasin tulutult e-kooli avada, sest ülekoormuse tõttu see võimalik ei olnud. Mis siis ikka, selle asemel, et paaniliselt e-kooli lehte uuendada, sorteerisin ära enda riiete sahtlid, mida olin juba pikalt ajapuuduse tõttu edasi lükanud. Lõpuks hakkas e-kool ka korralikult funktsioneerima. Olukord oli kõigi jaoks uus ja õpetajad ei olnud veel väga agaralt ülesandeid lisanud. Minu jaoks kodus õppimine probleem ei ole, sest olümpiaadide jaoks olen pidanud palju iseseisvalt tööd tegema. Kodutööde maht on normaalne ja aega jääb teiste tegevuste jaoks. Tuleb lihtsalt õigeks ajaks tööd ära saata. Natuke kehvemad lood on õpiku ülesannetega, selle jaoks on motivatsiooni raskem leida, kuna keegi ei kontrolli, kas ma loen või ei loe. Karantiini käigus olen lisaks koolitöödele teinud väga palju kokanduse tunde. Ei möödu päevagi, kui midagi maitsvat ahjust välja ei hüppa. Nagu me kõik teame tähendab söömine kaloreid, aga kuidas nendega siis võidelda? Ma ühe korra isegi käisin jooksmas ja selle käigus tuli kohe meelde, et jooksmine mulle tegelikult ei meeldi. Trenni teen oma väikese vennaga, keda saab hantli asemel kasutada, samuti on ta avastanud, et trepist üles-alla käia on väga lahe, seega teen temaga umbes 50 korda päevas trepijooksu. Lisaks on väga heaks kalorite kulutajaks mööbli tõstmine, tolmuimeja ja lapiga ringi jooksmine, pesu kuivama panemine ja kõik muud igapäevased tegevused. Kõige rohkem kaloreid kulutab kusjuures magamine, mida on lõpuks aega teha. Kõige raskem isolatsioonis olemise juures on see, et pole võimalik sõpradega söögivahetunnis kokku saada ja päeva mahlasemaid uudiseid jagada. Hetkel käib kõik sotsiaalmeedia kaudu ja põhiline teema on koroona. Uudised nakatunutest ja surnutest pole just kõige toredamad. Tahaksin kõikidele inimestele südamele panna, et palun ärge tuuseldage ringi! Kodus on palju asju, mida saab teha, alustades perega suhtlemisest, kokkamisest, kudumisest, sokkide triikimisest ja lõpetades riisiterade lugemisega. Hoiame oma vanavanemaid ja perekonda! Aili Alatsei Olen jõudnud tänasesse päeva õpetaja Ailina. Minu kõrval on olnud mu vanemad, perekond, õpilased ja kolleegid. Pean oluliseks tahet end pidevalt täiendada, õppida, mõista, miks ja kuidas ning mis mu endaga toimub, aga ka miks, kuidas ja milleks toimuvad erinevad protsessid teistes inimestes ning ümbritsevas keskkonnas. See soov on mind pidevalt motiveerinud, et saada paremaks mu enda ja teiste silmis.
Ma väärtustan haridust. Olen oma õpilastele eeskujuks, olles oma eriala spetsialist ja täiendades end pidevalt. Seetõttu kuulun ka praegu “Õpetaja - hariduse kõneisik” IV lendu ja TÜ teaduskooli täienduskoolituse õppurina kursuse “Praktiline kodukeemia” ridadesse. Töötan kolmes erinevas koolis, kus õpetan bioloogiat, keemiat ja inimeseõpetust. Kuulun ka tegevliikmena aineliitudesse ning olen Õpetajate Koostöökoja juhatuses. Loodus on mind inspireerinud väikesest peale, sest isaga käisime koos palju marjul, seenel, kalal, jahil ja lihtsalt jalutamas. Isa oli mulle heaks eeskujuks ja õpetajaks. Arvan, et just tema mängis suurt rolli minu valikus saada õpetajaks. Olen juba 35 aastat seda ametit pidanud. Tegelikult ma õpetajaametist unistanud polnudki, aga pärast Elva Gümnaasiumi lõpetamist teadsin, et tahan õppida bioloogiat. Pärast lõpetamist seisis diplomil lisaks bioloog-ihtüoloogile ka bioloogia- ja keemiaõpetaja eriala. Kuna minu abikaasa soovis pärast ülikooli lõpetamist minna tagasi kodukohta Rakkesse, siis asusin tööle Rakke gümnaasiumis. Pärast 23 aastat koolis töötamist tundsin, et on aeg muutusteks: töötasin mõned aastad seenekasvatuses laborandina, hiljem laborijuhatajana. Majanduskriis viis aga Fungi farmi pankrotti, mistõttu jõudsin tagasi kooli. Sel korral Koeru keskkooli, kus mul täitus äsja kümme aastat seda toredat ja tänuväärset tööd tehes. Ma olen lühikest kasvu ja see on tekitanud palju elevust minu õpilastes, sest õpetaja on nendest pisem. Aga mul on tugev hääl ja hea mälu, nii et mu põhitöövahendid õpetajaametis on minuga alati kaasas. Mulle meeldib ka organiseerida. Mulle meeldib etlemine, mistõttu iga õppetund on kui 45-minutiline näidend, kus peanäitejuhi rolli etendan mina ja näitlejateks on mu õpilased, vahel on mõni ka lihtsalt pealtvaataja rollis. Mulle meeldib ka organiseerida-planeerida, üritusi korraldada ja neis koos õpilastega osaleda. Tunnen koos õpilastega ennast teotahtelise ja noorena. Olen uhke oma õpilaste üle ja ütlen ka neile seda. Olen mõistnud, et õpetajaamet on minu kutsumus ja tänu oma õpilastele tunnen, et olen õiges kohas. Minu missiooniks ei ole ainult teadmiste, oskuste õpetamine, vaid noorte inimeste kaasamine ja suunamine, anda eeskuju tervisliku eluviisiga ja suunata neid õige tee leidmisel, heaolu ja õnne tunnetamisel. Aurelia Kaasik Viimasel ajal on väga päevakajaline teema noorte hingeelu. Meie koolis tegeleb noorte hingeeluga sotsiaalpedagoog Aive. Küsisin temalt mõned küsimused, et julgeksite oma muredega või probleemidega alati Aive uksele koputada. Mis köidab Sind selle töö juures kõige rohkem? Sotsiaalpedagoogi ameti juures köidab mind kõige rohkem selle töö vaheldusrikkus: iga uus päev on omanäoline uute ülesannete ja kohustustega. Mitte kunagi ei sarnane eelnev päev järgmistele. Teadmine, et saan olla kellegi jaoks vajalik pakub hingele rahu. Mind paelub selle ameti juures kerge adrenaliinitulv, mis tekib olukordades, kus reageerida on vaja kiirelt. Ma naudin suhtlemist laste ja noortega, kolleegidega nii asutusesiseselt kui ka -väliselt, samuti lapsevanematega. Olen orienteeritud lahendustele. Vähemaga ei lepi. Millised on noorte kõige probleemsemad teemad ja kuidas nendele Sinu arvates ise lahendust leida? Mulle tundub, et see sõltub vanusest. Mida nooremad õpilased, seda rohkem on probleemid pigem seotud omavahelise läbisaamisega. Vanemate õpilaste puhul on probleemiks õpiraskused, koolikohustuse mittetäitmine ning konfliktid õpetaja-õpilase vahelises suhtluses. Keskkooli õpilastel on peamiseks probleemiks puudulikud ja/või puuduolevad hinded ning põhjendamata puudumised. Kuidas saad Sina aidata lapsi, kellel on probleeme? Hea küsimus! Lahendused ja lahenduskäigud on kõik juhtumipõhised. See tähendab, et sõltub probleemist. Kõik saab alguse kuulamisest. Isik (olgu selleks õpilane, õpetaja, lapsevanem vm), kes mureküsimusega minu poole pöördub, peab saama ära rääkida, mis teda vaevab, mis on juhtunud. Kindlasti soovin täpsustusi lisaküsimuste näol, sest enne lahenduskäigu planeerimist peab kõik faktiliselt korrektne olema. Vaid nii saab vältida suuremaid segadusi. Samuti soovin teada, millised ootused mulle antud juhtumi valguses on seatud ehk mida minult, kui sotsiaalpedagoogilt oodatakse. Teinekord on selleks lihtne soov saada lihtsalt ärakuulatuks, kuid enamasti tuleb olukorraga tegelema hakata süvitsi. Kohtumise käigus pakun omapoolseid lahendusi, selgitan edasist plaani, kindlasti ka teele sattuda võivaid komistusi/takistusi. Enne toimetama hakkamist vajan isiku kinnitust, et oleme asjadest ühtemoodi aru saanud ning nõusolekut, et just nimetatud viisil asja lahendama hakatakse. Veel kord: tegemist on juhtumispõhiste olukordadega, mis ühel juhul piirduvad lapsevanema teavitamise, teisel juhul politsei ja/või lastekaitsetöötaja sekkumisega. Kas on olnud juhtumeid, kus lapsed ei saa Sinu abiga probleeme lahendatud? Nii ja naa. See, kas probleem saab lõplikult lahendatud, ei sõltu vaid minust. Lõpptulemus sõltub kõikidest osapooltest, kes antud juhtumiga seotud on, nende väärtushinnangutest ja suhtumisest, käitumisest, soovist ja püüdlustest olukord muuta ja lahendada, tahtest ja oskusest teha koostööd, olla paindlik ja empaatiline, julgusest oma tegu tunnistada, endaski vigu näha, samuti valmisolekust, et teise ees vabandada. Ka andeksandmise oskus mängib suurt rolli. Minul ei ole vaja kuulda stamplauseid “Palun vabandust” ja “Vabandus vastu võetud” - see peab tulema otse südamest mõttega, mitte ei ütle seda seetõttu, et kiiremini sotsiaalpedagoogi kabinetist pääseda. See on pilguheit endasse: ma käitusin valesti, kahetsen, võtan vastutuse tehtu eest ning vabandan. Mis on Sinu kõige suurem tugevus selle töö juures? Suhtlemisoskus. Ausalt ka. Suhtlemisoskus. Loomulikult ka kuulamisoskus, empaatiaoskus ja organiseerimisvõime. Mis on peamised põhjused, miks lastel tekivad probleemid? Õpiraskused ning konfliktid eakaaslastega. 12/22/2019 0 Comments Kirke Grünmann: "Ma ei mäleta millal ma viimati oksa murdsin või sääse tapsin"Helin Kind Loodus on igapäevaselt kõikjal meie ümber ning see on teema, mis meist igaüht suuremal või vähemal määral puudutab. Ühtlasi on inimese ja looduse koos eksisteerimise müsteerium alati palju kõneainet pakkunud. Seepärast otsustasin teha loo ühe meie kooli endise õpilasega, kellele see teema väga südamelähedane on. 1. Kuidas see kõik alguse sai? See kõik sai alguse juba ammu. Mulle on alati meeldinud looduses käia ja olen alati hoolinud loomadest ja loodusest. Taimetoitlaseks hakkasin kuskil 2018. aastal, sest sain aru, et loomadest hoolimine on nende mitte söömine. Metsas elamine tundus äge juba ammu. Koopainimeseks olemine tekitas koduse tunde. Kuna ma käisin palju õues, siis aina pikemad koolipäevad tundusid mulle piinakambrina ja ma igatsesin värsket õhku. Lisaks hirmutas mind mõte elu lõpuni töötamisest, arvete maksmisest ja siis lihtsalt ära suremisest. Igaks juhuks mainin, et ma ei õhuta praegu inimesi koolist loobumast. Kõnelen lihtsalt omast kogemusest. See on iga inimese enda valik, mida ta oma eluga teeb. Minu jaoks igatahes pole tähtis uhke maine ja kõrge palk. Ihkan kõige rohkem vabadust ja otsustasin nii. Nagu öeldakse - lihtsuses peitub võlu. 2. Milline on Sinu suhe loodusega? Minu suhet loodusega kirjeldab see lause: "Ma ei mäleta, millal ma viimati oksa murdsin või sääse tapsin." Mitte keegi meist ei saaks looduseta hakkama. Meil on vaja loodust. Ta annab meile kõik eluks vajaliku ja tema andidest on tehtud kõik, mida igapäevaselt kasutatakse alustades toidust kuni telefonini. Selleks tulebki loodust hoida nii enda kui ka teiste ellu jäämise huvides. See on väga lihtne: elektri kokkuhoid, vee kokkuhoid, plastiku vähem tarbimine, taaskasutus ja kõige loodussäästlikum asi on taimetoitlus, mis muide säästab aastas umbkaudu 365 looma, loomadest tulenevat 3320 kg süsihappegaasi, looma toidust 6607 kg teravilja ja teravilja tootmiseks maha võetud metsaalasid, 1000 m2 jagu. Arnold Schwarzenegger, Billie Eilish, paljud olümpiamängijad ja muud kuulsused on taimetoitlased, sest nemad toituvad uusimate toitumisalaste avastuste kohaselt ja aina rohkem teadlasi toetavad veganlust. 3. Millised on looduse keskel elamise positiivsed ja negatiivsed küljed? Looduse keskel elamise positiivsed küljed ületavad suurelt negatiivseid. Elamine looduse keskel on väga tervendav. Maapinnaga pikalt kontaktis olles, värsket õhku hingates, värsket ja hooajakohast toitu süües muutusin ma palju rahulikumaks, puhtamaks, tervemaks ja õnnelikumaks. See on täielik detox. Sain aru, et kõik on käe-jala juures olemas, lihtsalt võta, naudi ja ole - elu on lihtne, kõik on kätte antud, peab tutvuma ja tundma õppima seda suurt tasuta valikut, mida loodus lahkelt pakub. Hakkasin väärtustama lihtsaid asju ja asju rohkem märkama. Näiteks märkasin, mis järjekorras taimed kevadel maast välja tulevad, mis järjekorras õied nähtavale ilmuvad ja millal on kõige rohkem õisi näha. Negatiivseid külgi ma ei näe enam. Algul oli külm, aga sellele pidin lihtsalt vastu astuma ja hakkasin ennast külma veega karastama. Algul oli ka hirmus, et metsloomad pimedas väga lähedal sahistavad, aga loomad ei taha kunagi inimesele halba. Lisaksin positiivsele veel, et julgust on rohkem. Näiteks, mu unistus oli Väinjärve hüppetorni kolmandalt korruselt tagurpidi saltoga (backflip) hüpata. Ma ei julgenud seda ÜLDSE. Alati, kui läksin sinna üles, et hüpata, lõi kartus sisse. Kuid mida rohkem ma looduses telkimas käisin, seda puhtamaks läks pea muredest ja hirmudest. Peale üht telkimist jalutasin Väinjärvele ja ma lihtsalt läksin sinna kolmandale korrusele ja hüppasin tagurpidi saltoga alla, nagu ma oleks seda alati osanud. Ma ei tea nüüd, kas see oli tingitud looduse puhastavast/julgustavast mõjust või millestki muust, kuid ma kaldun uskuma, et tuul puhus mu hirmu ära. 4. Kuidas teised sellisesse eluviisi suhtuvad? Teised inimesed enamasti suhtuvad sellesse elustiili skeptiliselt. Nad on kaotanud sideme loodusega ja ei usu, et seal on võimalik ellu jääda. Tõele näkku vaadates võib öelda, et esivanemad pididki just elama sellist naturaalset elu, et ellu jääda. Kõik on võimalik - kui laps õpib kõndima, siis ta ju alguses roomab. Sama on eluga looduses - algul ei tea ja algul on raske ja külm jne, aga lõpuks oled professionaal, karastunud ja kartmatu. Hirmud on siiski asjad, mida me mõtleme, aga pole juhtunud, hirmudele tuleb "head aega" öelda. Peab uskuma iseendasse ja olema positiivne, siis saab kõigega hakkama. 5. Kas Sinu arvates väärtustavad inimesed loodust piisavalt? Inimesed väärtustavad loodust hetkel liiga vähe ja kuna meil on loodust väga vaja, siis on aeg avada silmad ja hakata hindama seda, mis on loodus meile pakkunud. Nagu ütlesin, tuleb hakata säästma ja valida loodussõbralikum eluviis - seda nii enda kui kõigi heaks. 11/7/2019 0 Comments mul on piinlik ennast guugeldadaEliise Joost Sotsiaalmeedia ohtlikkusest on nüüdseks väga palju räägitud. Mõned aastad tagasi ei olnud see teema nii populaarne, mistõttu tegin asju, millele on hetkel piinlik tagasi mõelda. Vigadest on meil kõigil võimalik õppida. Õppisin seda, et sotsiaalmeedia on samaaegselt üks kohutavamaid ja tähtsamaid asju. Ma ei oleks kunagi uskunud, et leian ennast seda lugu kirjutamas, aga loodetavasti õpib mõni noor sellest ja jätab paljud piinlikud asjad tegemata. Võin eksida, aga minu teekond internetis võis alguse saada 9-aastaselt, Facebookis.
10. sünnipäevaks sain oma esimese nutitelefoni või õigem oleks vist öelda puutetundliku telefoni. Internetis tunnen end tihti päris ebamugavalt. Selle põhjuseks on just see sama 9-aastane tütarlaps. On palju asju, mida sooviksin, et teinud poleks. Ma ei räägi siinkohal üldsegi mitte meeletult piinlikest vestlustest võhivõõrastega, vähem võõrastega või sõpradega. Kuigi ka need on tagasi mõeldes ühed halbadest otsustest minu senises sotsiaalmeedia ajaloos. Olen endast postitanud pilte, olles umbes 13-aastane. Õnneks oli mul nii palju aru, et ma ei saatnud ega postitanud endast ühtegi paljastavat pilti. Selle eest olen endale väga tänulik. Siiski kadestan neid, kes saavad rahumeeli avada Google, kirjutada sinna oma nime ja mitte piinlikust tunda. Mina seda natuke aega tagasi teha ei saanud. Lihtsalt nii palju pilte, mida ei ole interneti avarustesse vaja. Olen küll proovinud pilte ja kasutajaid kustutada, aga seda tulutult. Googeldasin end ja minu üllatuseks ei ole seal enam nii piinlike pilte. Vähemalt hetkel ei märganud. See ei anna aga olukorrale mitte mingit leebust. Mul on väga piinlik nende ees, kes mind umbes 10-aastat teavad. Need pildid, mis mind otsides tulid olid pehmelt öeldes kohutavad. Ma väga sooviksin, et meile oleks juba algklassides interneti tõsidusest räägitud, mitte alles siis, kui kõik lollused tehtud olid. Mõttetud kasutajad, mida kõik teised tegid ja mina pidin ka tegema. Ma ei saa, ega taha kedagi selles süüdistada. Muidugi küsis mu ema, et miks selliseid asju postitan ja rääkis, et ma igaühega ei kirjutaks. Arvate tõesti, et ma kuulasin teda. Muidugi mitte. Mina ju teadsin kõige paremini, mida teha. Olen lihtsalt üks nendest piinlikest teismelistest. Ma ei tea isegi, kas kolme aasta pärast kahetsen seda, milliseid pilte hetkel sotsiaalmeediasse postitan. Internet pole koht, kus ennast iga asja peale välja elada. *Räägib kõige suurem eeskuju*. Ma ei ütle, et ärge nüüd postitage midagi, aga kõigest ja kõigist pole lihtsalt mõtet. Kõik need privva kontod, mis on tänapäeval moodi läinud, ei ole privaatsed. See, et lased sinna ligi ainult sõpru, ei tähenda, et ei laseks ligi tervet internetti. Iga algajast häkker võib jõuda sinu "privaatse" kontoni ja selle kõik avalikuks teha. Siin ei ole privaatsust mitte kusagil. Kõik vestlused Facebookis ja Instagramis. Need ei ole samuti nii privaatsed, kui arvad. Mõtle, mida kirjutad, postitad või mis iganes muu sammu internetis teed. Ja kui oled mõelnud, siis jõua järelduseni, kas seda kõike on vaja postitada. Loodan, et saite siit midagi endaga kaasa võtta. Keegi meist pole perfektne. Olen rohkem, kui kindel, et postitan asju, mida postitamata oleksin ka elatud saanud. Me teeme asju põhjusega. Minu minevik, olevik ja tulevik internetis oli või on samuti mingi põhjusega. Lihtsalt valusamaga, kui see olla võiks. Pea meeles: “mis internetti paned, see sinna ka jääb!” Triin Aasa Gümnaasiumis käies on paraku sedaviisi, et uusi teadmisi, nii akadeemilisi kui elulisi, tuleb omajagu juurde. Siin on 10 tarkust, mille võrra mina keskkoolis targemaks sain! 1. 12. klass ei ole lihtne. Minule räägiti pidevalt, et viimane klass on ainult kordamine ja meeletult lihtne, põhimõtteliselt pole vaja koolis käiagi. Reaalsus niimoodi ei hellita. Abituuriumis on tõesti palju kordamist, kuid ka kuhjaga uusi teadmisi. Ma ei ütleks, et ükski õppeaine lihtsamaks läheb kui varem. Seega pange ennast valmis kõige hullemaks – pigem kartke rohkem ja siis üllatuge meeldivalt! 2. Ajaplaneerimises peitub võlu. Võin käsi südamel öelda, et minu koolielu läks lihtsamaks, kui ma lõpetasin ära kell seitse õhtul õppimisega alustamise. Võibolla mõnele sobib, aga siiralt kahtlen. Mina alustasin kodutööde tegemist peale trenni, umbes kell kolm või neli. Ülesanded tegin kõik järjest ära (vajadusel väikeste pausidega) ning siis jäi aega puhkamiseks, mõnikord natuke vähem, teinekord rohkem. Õppimine oli efektiivne, sest pea ei olnud veel väsinud. Harjumuste tekitamiseks peab enesedistsipliini olema, kuid sellel ettevõtmisel on hea tulemus. 3. Puhkus omab suuremat tähtsust, kui tundub. Mõistuse säilitamiseks ei saa seda ülekoormata. Ka puhkama peab õppima, kuid pigem mõista selle tähtsust enne, kui liigne pingutus tervisele hakkab. 4. Magamine võrdub heaolu. Kahe eelmise punkti lõpetuseks toon eraldi välja une, mis võib vahel tühine tunduda. Sellest ajast, kui ma endale kindla kellaaja magamaminekuks ja ärkamiseks (vahesoovitus: pange äratuskell ainult ühe korra helisema ning ärge lükake edasi) selle põhjal seadsin, mis minu jaoks vajalikud unetunnid on, läks kogu mu elu lihtsamaks, sest üldist väsimust ei ole enam ning pea on piisavalt selge, et päeva jooksul vajalikule keskenduda. 5. Nii uskumatu kui see ka pole, õpetajad ei ole kõiges süüdi! Tuleb õppida rohkem ausalt peeglisse vaatama, et mõista oma tegevusi ja nendega kaasnevaid tagajärgi. Kui sa midagi ei õpi, siis peadki töö uuesti tegema ja selles ei ole süüdi mitte õpetaja, vaid sina ise, sest õppimine on sinu ülesanne. Endaga aus olemine aitab edukamalt areneda. 6. Me õpimegi päriselt enda jaoks. Seda lauset saab väänata ja mõista mitmel viisil, kuid mina pean eelkõige seda silmas – seadke suhtumiseks, et te õpite oma silmaringi laiendamiseks. Me võtame läbi just selliseid õppeaineid, et mõista paremini maailma enda ümber. Mõni teema võib minna liiga spetsiifiliseks, kuid üldised teadmised oleks vaja siiski omandada, et nende puuduse tõttu tulevikus rumalasse olukorda ei satuks. Sellist mõtteviisi järgides on õppimine palju huvitavam. Iga päev saad midagi uut teada! 7. Vingumine teeb kõik raskemaks. Võiks arvata, et peale mure kurtmist hakkab kergem, kuid mulle jõudis lõpuks kohale, et hädaldamine ei vii mitte kuhugi. Mure kurtmine ja vingumine on väga erinevad ning koolis kuuleb palju pigem viimast. Päevad lähevad lihtsamaks, kui iga natukese aja tagant ei välju suust jälle „Ma ei viitsi“, „Ma tahan koju“, „Ma ei jaksa enam“ ja muud toredad väljendid. Kui need lihtsalt ütlemata jätta, võib endal tunne tekkida, et koolipäev ikkagi saab ühel hetkel läbi ja tegelikult polegi kõige hullem. 8. Kool on hea koht sotsialiseerumiseks, telefon võib natuke oodata. Nutiseadme mõttetus jõudis mulle alles 12. klassis kohale. Suurel osal kasutajatest on sõltuvus ja sellest saab välja eelkõige omal algatusel. Näost näkku suhtlemine on inimesele rõõmsameelseks eksisteerimiseks oluline, seega telefon peab koduni vastu, Instagram ei jookse eest ära. 9. „Ei“ on samuti vastus ja seda peab oskama anda. Mentaliteet, et kõigele tuleb „jah“ öelda ning kõik kogemused omavad suurt tähtsust, on nii kaua tore, kui hakatakse tegelema ettevõtmistega, mis positiivset emotsiooni ei anna, lihtsalt sellepärast, et „igast võimalusest peab kinni haarama“. Esiteks tuleb aru saada, mis pakub isiklikku naudingut ning teiseks on vajalik äraütlemine selgeks saada, kui see osutub parimaks variandiks. Kõik kogemused ei ole oma vaimse heaoluga mängimist väärt! 10. Gümnaasium on aeg nautimiseks. See ei ole kooliaja jooksul kindlasti lihtsaim ajajärk, kuid ma ennustan, et see on märgatavalt kergem eesootava kõrval. Nautige vaba aega, sõprade seltskonda, enda mitmekülgset arengut, perekonnaga veedetud hetki ja seda, et te pole veel päris täiskasvanud, kes peavad juba elust aru saama! |
koikeraKoeru Keskkooli ametlik koolileht. Arhiiv
December 2022
RubriigidAll Arvamus Horoskoop Jõulud Koolielu Lõpetajad Meelelahutus Õpime Professionaalidelt Persoon |