11/25/2020 0 Comments Karm reaalsus – maailm täis narkareidHedi Aimsalu Mitu tundi sina telefon käes voodis vedeled, Intagrami scrollid, TikToke ja YouTube vahid? Kaks, kolm või hoopis viis tundi päevas? Minul oli see number keskmiselt 4,5 tundi päevas ja mõnel päeval kohati 7 tundi. See aeg läheb nii möödumatult, et isegi ei pane tähele, kui palju tunde enda elust kulutame.
Vaatasin YouTubest ühe noore neiu Kätriin Huttuneni videot ja see avas mu silmad. Ta rääkis sellest, et kasutame nutitelefone rohkem kui sööme või teeme trenni ja sotsiaalmeedia on meie jaoks narkootikum. Ajus vabaneb orgaaniline aine dopamiin, mis tekitab mõnutunnet. Samamoodi toimib see reaktsioon toidu, armastuse, seksi, narkootikumide, kasiinosõltuvuse, alkoholi ja muude mõnuainete korral. Kuna me kasutame sotsiaalmeediat palju rohkem, kui teeme trenni või sööme, siis tekitab see ajule tunde, et see ongi viis õnnelikuks saamiseks. Ja kuna sotsiaalmeedia tekitab ebaühtlast või ootamatut dopamiini laksu, paneb see meid pidevalt enda telefoni kontrollima. Meie oleme sotsiaalmeedia kasutajatena ainult rahatähed ja Facebooki, Instagrami, Snapchati ning muude sotsiaalmeedia keskkondade arendajad on välja mõelnud viisi, kuidas meie tähelepanu võimalikult palju enda keskkonnas hoida, et vaataksime rohkelt reklaame. Selle arvelt saavad nad meie pealt raha teenida. Telefon peaks olema meie jaoks tarbeese, aga oleme jõudnud sinnamaale, kus meil on see kogu aeg taskus või näpu vahel. Tegelikult ei ole meil sealt midagi vaja. Telefon võiks olla nagu auto, ahi või pliit. Sa kasutad neid ainult siis, kui sul on vaja. Nüüd, kui telefon “plinn” teeb, haarame kohe enda sõbra järele ja, kui seda ei ole võimalik teha, mõtleb meie aju terve aeg selle peale, et huvitav, kes mu pilti likes, kes ja mida kirjutas. Mina võtsin enda sotsiaalmeedia kanalitelt nüüdseks maha teated (notificationid). Me saame päevas umbes 400 teadet ja enamuse ajast on need täiesti kasutud. Samuti tekitab sotsiaalmeedia meis üksindust. Näiteks, kui sõber ei vasta piisavalt kiiresti, registreerib aju seda negatiivsena ja tekitab tunde, et sul ei olegi sõpru. Tegelikult oli su sõber näiteks trennis ja ei saanud kohe vastata. Kuna saame sotsiaalmeediast väga kergelt oma dopamiini laksu kätte, ei suuda me olla järjepidevad. Tahaksime teha sada asja korraga ja sellepärast ei võta ette pikaajalisemaid eesmärke. Näiteks, kui minna trenni, tuleb selga panna trenniriided, minna välja ja tulemust saab näha alles 5 - 6 kuu pärast. Ajult nõuab see liigset pingutust ja sellepärast me isegi ei võta endale pikaajalisemaid eesmärke. Meil oleks aeg oma nina nutiseadmetest kõrgemale tõsta ja natukene enda ümber vaadata. Selle asemel, et enda sõbralt või sõbrannalt paaniliselt sõnumit oodata, võiks hoopis kokku saada ja koos õue jalutama minna. Lõpetame oma aju segadusse ajamise, et meie ümber on sõbrad, kui tegelikult istuvad nad teisel pool ekraani, mitte meie kõrval. Hedi soovitab: film The Social Dilemma.
0 Comments
Hedi Aimsalu Hiljaaegu oli meil inglise keele tunnis artikkel stressist. Oleme kõik kuulnud, kui halb see meile on. Artikkel rääkis, et olemas on positiivne (eustress) ja negatiivne (distress) stress. Ma räägin natukene õpilaste seas levivast negatiivsest stressist.
Alustuseks väljavõte terviseinfo.ee leheküljelt, mis on nende stresside erinevus: Eustress on hea ehk positiivne stress. See aitab ennast kokku võtta, annab jõudu ja julgust, stimuleerib tegevust ja mõjub seega inimesele kasulikult. Eustressi võidakse kogeda armumisel, võistlustel, õppides uusi oskusi või valmistudes olulisteks sündmusteks, näiteks pulmadeks või kooli lõpetamiseks. Distress on halb ehk negatiivne stress. See tekitab tugevaid negatiivseid tundeid, palju ärevust ja tugeva närvipinge ning on seotud ebapiisava eneseusuga. Distressi võivad tekitada olukorrad, mil tuntakse frustratsiooni, viha, närvilisust, muretsemist või ärevust. Distress kahjustab inimese heaolu, kroonilise stressi sümptomid aga väljenduvad füüsilise ja vaimse tervise häiretes. Paraku tunnevad õpilased just seda negatiivset stressi. Artiklist jäi mulje, et õppimisel ongi hea, kui õpilased stressis on, aga kahjuks ei ole tegemist positiivse stressiga. Uuringutest oli välja tulnud, et Pisa testides on Eesti õpilased ühed maailma parimad, aga kui asi puudutab õpilaste koolirõõmu, ei ole me väga esirinnas. Koolis on õpilased pinge all, peavad uusi teadmisi omandama, väga palju iseseisvat tööd tegema ja hindelisi töid tegema. Samuti on kodus vaja kooliasjad jälle välja ja õppima asuda. Selle sama pingega minnakse uuesti kooli, õppimisest ollakse täielikult tüdinenud, tujud on õpilastel halvad, mis muudavad ka õpetajate tujud halvaks, õpilane ei suuda midagi omandada ja õppetulemused aina langevad. Ja nii iga päev, üheksa kuud järjest. Mina isiklikult arvan, et kodu võiks olla koht, kus saab ennast täielikult koolimõtetest välja lülitada ja rahuliku südamega magada. Kui kool ei ole mõeldud magamiseks, siis ei tohiks kodu olla õppimiseks. Samamoodi, kui vanemad tulevad töölt, ei võta nad tööd koju kaasa. Tekiks päevas see hetk, kus saad rahulikult hingata, ainult iseendale, sõpradele ja perele keskenduda. Kui õpilane on puhanud, omandab ta teadmisi palju lihtsamalt ja samuti on positiivsemalt mõtestatud. Kodus puhkamine = rõõmsamad õpilased = rõõmsamad õpetajad = paremad tulemused. Triin Aasa Gümnaasiumis käies on paraku sedaviisi, et uusi teadmisi, nii akadeemilisi kui elulisi, tuleb omajagu juurde. Siin on 10 tarkust, mille võrra mina keskkoolis targemaks sain! 1. 12. klass ei ole lihtne. Minule räägiti pidevalt, et viimane klass on ainult kordamine ja meeletult lihtne, põhimõtteliselt pole vaja koolis käiagi. Reaalsus niimoodi ei hellita. Abituuriumis on tõesti palju kordamist, kuid ka kuhjaga uusi teadmisi. Ma ei ütleks, et ükski õppeaine lihtsamaks läheb kui varem. Seega pange ennast valmis kõige hullemaks – pigem kartke rohkem ja siis üllatuge meeldivalt! 2. Ajaplaneerimises peitub võlu. Võin käsi südamel öelda, et minu koolielu läks lihtsamaks, kui ma lõpetasin ära kell seitse õhtul õppimisega alustamise. Võibolla mõnele sobib, aga siiralt kahtlen. Mina alustasin kodutööde tegemist peale trenni, umbes kell kolm või neli. Ülesanded tegin kõik järjest ära (vajadusel väikeste pausidega) ning siis jäi aega puhkamiseks, mõnikord natuke vähem, teinekord rohkem. Õppimine oli efektiivne, sest pea ei olnud veel väsinud. Harjumuste tekitamiseks peab enesedistsipliini olema, kuid sellel ettevõtmisel on hea tulemus. 3. Puhkus omab suuremat tähtsust, kui tundub. Mõistuse säilitamiseks ei saa seda ülekoormata. Ka puhkama peab õppima, kuid pigem mõista selle tähtsust enne, kui liigne pingutus tervisele hakkab. 4. Magamine võrdub heaolu. Kahe eelmise punkti lõpetuseks toon eraldi välja une, mis võib vahel tühine tunduda. Sellest ajast, kui ma endale kindla kellaaja magamaminekuks ja ärkamiseks (vahesoovitus: pange äratuskell ainult ühe korra helisema ning ärge lükake edasi) selle põhjal seadsin, mis minu jaoks vajalikud unetunnid on, läks kogu mu elu lihtsamaks, sest üldist väsimust ei ole enam ning pea on piisavalt selge, et päeva jooksul vajalikule keskenduda. 5. Nii uskumatu kui see ka pole, õpetajad ei ole kõiges süüdi! Tuleb õppida rohkem ausalt peeglisse vaatama, et mõista oma tegevusi ja nendega kaasnevaid tagajärgi. Kui sa midagi ei õpi, siis peadki töö uuesti tegema ja selles ei ole süüdi mitte õpetaja, vaid sina ise, sest õppimine on sinu ülesanne. Endaga aus olemine aitab edukamalt areneda. 6. Me õpimegi päriselt enda jaoks. Seda lauset saab väänata ja mõista mitmel viisil, kuid mina pean eelkõige seda silmas – seadke suhtumiseks, et te õpite oma silmaringi laiendamiseks. Me võtame läbi just selliseid õppeaineid, et mõista paremini maailma enda ümber. Mõni teema võib minna liiga spetsiifiliseks, kuid üldised teadmised oleks vaja siiski omandada, et nende puuduse tõttu tulevikus rumalasse olukorda ei satuks. Sellist mõtteviisi järgides on õppimine palju huvitavam. Iga päev saad midagi uut teada! 7. Vingumine teeb kõik raskemaks. Võiks arvata, et peale mure kurtmist hakkab kergem, kuid mulle jõudis lõpuks kohale, et hädaldamine ei vii mitte kuhugi. Mure kurtmine ja vingumine on väga erinevad ning koolis kuuleb palju pigem viimast. Päevad lähevad lihtsamaks, kui iga natukese aja tagant ei välju suust jälle „Ma ei viitsi“, „Ma tahan koju“, „Ma ei jaksa enam“ ja muud toredad väljendid. Kui need lihtsalt ütlemata jätta, võib endal tunne tekkida, et koolipäev ikkagi saab ühel hetkel läbi ja tegelikult polegi kõige hullem. 8. Kool on hea koht sotsialiseerumiseks, telefon võib natuke oodata. Nutiseadme mõttetus jõudis mulle alles 12. klassis kohale. Suurel osal kasutajatest on sõltuvus ja sellest saab välja eelkõige omal algatusel. Näost näkku suhtlemine on inimesele rõõmsameelseks eksisteerimiseks oluline, seega telefon peab koduni vastu, Instagram ei jookse eest ära. 9. „Ei“ on samuti vastus ja seda peab oskama anda. Mentaliteet, et kõigele tuleb „jah“ öelda ning kõik kogemused omavad suurt tähtsust, on nii kaua tore, kui hakatakse tegelema ettevõtmistega, mis positiivset emotsiooni ei anna, lihtsalt sellepärast, et „igast võimalusest peab kinni haarama“. Esiteks tuleb aru saada, mis pakub isiklikku naudingut ning teiseks on vajalik äraütlemine selgeks saada, kui see osutub parimaks variandiks. Kõik kogemused ei ole oma vaimse heaoluga mängimist väärt! 10. Gümnaasium on aeg nautimiseks. See ei ole kooliaja jooksul kindlasti lihtsaim ajajärk, kuid ma ennustan, et see on märgatavalt kergem eesootava kõrval. Nautige vaba aega, sõprade seltskonda, enda mitmekülgset arengut, perekonnaga veedetud hetki ja seda, et te pole veel päris täiskasvanud, kes peavad juba elust aru saama! 4/14/2019 0 Comments Pick up line'id sulatavad jääHedi Aimsalu Võib tunduda, et pick up line’id on uus trend, mis on hiljuti eikusagilt meie kultuuri tekkinud. Tõde on aga see, et flirtimislauseid on kasutatud juba aastaid. Kui vaadata mõnda klassikalist filmi, siis seal on näha, kuidas kangelane siseneb kelmikalt ruumi, läheneb oma kaunile neiule ja siis tuleb sealt terve rodu pick up line’e.
Paraku on pick up line’id kahe otsaga, inimene võib võtta neid kas naljana või lihtsalt pahaks panna. Mina arvan, et see täiesti oleneb olukorrast, inimesest ja ka külgelöömise fraasist. Vanema generatsiooni jaoks kõlavad tänapäeva flirtimislaused väga ebaeetiliselt ja tegelikult paljud neist ongi. Muutuvad ajastud ja ka pick up line’id. Kuna ma ise tegelen just selliste lausete kogumisega, siis olen nendega väga palju kokku puutunud ja ütlen täiesti ausalt, et enamus neist on ikka väga halvad. Need on kas väga lamedad, juustused ehk alaväärtuslikud või lihtsalt rumalad. Teisest küljest on see väga lihtne viis, kuidas alustada inimesega vestlust ja “jää sulatada”. Enamasti kasutavad pick up line’e poisid. Me võime küll soolisest võrdõiguslikkusest rääkida, aga tõde on see, et poiste ülesanne on sebida ja tüdrukute ülesanne välja valida sobiv kandidaat. Vestluse alustuseks ei soovita väga vürtsikat lauset kasutada. Pigem pugeda hinge mingi hästi nunnu fraasiga, mis tüdrukus “aww” efekti tekitaks. Näiteks võin tuua sellise: “Ma pole küll organidoonor, aga sulle annetaksin oma südame küll.” Teine variant on kasutada midagi ekstra rõvedat, ilmselt sellega muljet avaldada ei õnnestu, aga nalja saab ikka. Sõltub, mis eesmärgiga külgelöömise fraasi kasutada. Kui minna nüüd rõvedaks, siis võib kasutada seda: “Kui sa oleksid uks, siis prõmmiks ma sind terve öö.” Muidugi on inimesi erinevaid ja mõni võib seda väga solvavalt võtta, aga minu meelest on see nii hea võimalus ennast meeldejäävaks teha. Kui vähegi mõni neiu või noormees silma hakkab, siis mina julgustan kõiki külgelöömise fraase kasutama. See on ideaalne võimalus vestluse alustamiseks. Alati ei pruugi kõik minna ootuspäraselt, aga kui muud ei saa, siis naerda ikka saab. Pick up line’id on huumor ja huumor minu arvates töötab. |
koikeraKoeru Keskkooli ametlik koolileht. Arhiiv
December 2022
RubriigidAll Arvamus Horoskoop Jõulud Koolielu Lõpetajad Meelelahutus Õpime Professionaalidelt Persoon |