8/22/2019 0 Comments Varbad Villis 10Helerin Luiker 2009. aastal pandi tantsuhuvilistest kokku segarahvatantsurühm 1.-2. klassi lastele. Juhendajaks Ülle Jääger. Ülle juhendamisel tantsiti pool aastat. Seejärel tuli õpetajaks Kerli Sirila, kelle juhendamisel tantsitakse tänaseni. Olgu mainitud, et Kerlile oli see esimene rahvatantsurühm. Vanematel tantsurühmadel oli kõigil nimi, nii otsustati leida ka oma kollektiivile ilus nimi. Kuna Koeru tantsurühmad on kogu aeg alanud V-tähega, siis otsustati üksmeelselt seda traditsiooni jätkata ja nii saigi bussireisil Jurmala veeparki nimeks valitud Varbad Villis. Täna tantsib rühmas kaheksa paari. Algsest koosseisust on alles kuus paari, vahetunud on aja jooksul kaks poissi ja kaks tüdrukut. Kui Kerli rühmaga alustas, ei osanud ta arvatagi, et nad 10 aasta pärast ka veel koos tantsivad. Ikka arvas ta, et küll kogenumad juhendajad rühma üle võtavad. 10 aasta sisse on mahtunud palju. Koos on kurvastatud ja rõõmustatud. Üks meeldejäävaim reis oli esimene väljasõit, mis viis Eesti-Soome tantsupeole. Omamoodi kihvt ja tore festival oli ka Horvaatias. Enamus esinemisi on ikkagi üritused, mis puudutavad Koerut. Järvamaa tantsu- ja laulupeol on Varbad Villis alati osalenud. Oma rühma kohta ütleb Kerli ainult kiidusõnu. Ükskõik, kuhu kandideeriti, siis sinna ka pääseti. Tantsijad suutsid alati end viimasel hetkel kokku võtta. Osalejate initsiatiiv erinevate tegemiste organiseerimisel ja korraldamisel on alati väga suur. Siiralt elatakse kaasa ka teistele. Kerli arvates see rühm täies koosseisus rohkem ei tantsi. Viimane esinemine peaks olema sel aastal tantsupeol, juhul kui ülevaatuselt edasi pääsetakse. Lõpetuseks Kerli tänusõnad ”Ma tahan tänada südamest lapsevanemaid, kes on olnud väga-väga toetavad, abivalmid ja leidnud igal sammul võimaluse kaasa aidata sellele, et noored on täna just sellised, nagu nad on. Ma tänan väga kooli, kes on olnud alati toetav ja kellele läheb korda, et meil on noored, kes tegelevad rahvatantsuga. On olnud suur rõõm saada tuttavaks Ülle Jäägeri ja Anne-Ly Pihlakuga, kes on olnud minu eeskujud. Olen nendelt palju õppinud, nii palju, et hakkasin rahvatantsu armastama. Nemad on mind rahvatantsu juurde toonud ja selle südamesse pannud”. Igal aastal kevadel toimub Koeru kooli rahvatantsijate kontsert. Selle aasta kontsert on pühendatud Varbad Villis rühmale. Kogu repertuaar, mis esitamisele tuleb, on ühel või teisel viisil selle tantsutrupiga seotud. Kontsert toimub 17. mail Koeru Kultuurimajas.
0 Comments
8/22/2019 0 Comments Eestist Ameerikasse!Helerin Luiker Johanna Ilves on meie kooli vilistlane, kes elab praegu USAs ja tegeleb usinalt spordiga ning õpib. Kuidas neiu ameeriklasi kirjeldab ja millised sealsed peod välja näevad, saate lugeda siit. 1. Miks otsustasid minna just USAsse õppima? Otsustasin minna USAsse õppima, kuna siinne süsteem on ideaalne, kui soovid ühendada ülikooli ning spordi. Eestis oleks olnud vaja kas tööle minna või vanemate rahakoti pealt elada, kumbagi ma teha ei tahtnud, seega otsustasin anda endale võimalus teha seda kõike Ameerikas. Mulle väga meeldib siin, elan Lincolni linnas, Nebraska osariigi kaguosas. Kliima on veidi sarnane Eestile, kuid sügisel läheb hiljem külmaks ja kevadel varem soojaks ehk talv on külm ja lühike. Muidugi ükski asi ei tule lihtsalt, koduseid töid on kohutavalt palju ja ainuke vaba aeg, mis tavaliselt leidub, on nädalavahetuseti, kuid hetkel on käimas võistlushooaeg, seega pole siis ka aega lihtsalt lebotada. 2. Mida õpid? Õpin agribusiness’it, mis on eesti keeles põllumajandus-ärindus, ning hetkel mulle väga meeldib. Usun, et tegin õige valiku tulevikuks. 3. Mis sa tegema pidid, et sinna õppima saada? Et siia tulla, pidid mul olema spordis head tulemused ja õppimine korras. Niisama ainult spordis hea olemisest ei piisa, sest siin on õpilasel kaks ülesannet - näidata nii koolis kui spordis häid tulemusi ning kui sul GPA (grade point average - keskmine hinne) on liiga madal, siis võistlema ei lasta enne, kui see on vähemalt üle 2.0 (ehk üle 50%). Lisaks sellele tuli sooritada kaks keeletesti SAT ja TOEFL. Nendes tuli saavutada tulemus üle poole. 4. Mis su vanemad sellest arvavad, et kodust nii kaugel oled? Alguses vanematele ei meeldinud mõte minu lahkumisest ookeani taha, sest vahemaa on ikkagi 8000 km ja üksteist nägema tihti enam ei satu. Usun, et nüüd, kui olen juba pool aastat neist eemal olnud, on nad ka harjuma hakanud, et näevad mind ekraani vahendusel. Loodan, et kuna mina olen rahul, siis on ka nemad. 5. Millised on ameeriklased? Ameeriklased jätavad sulle kindlasti superhea esmamulje, kuid kui õpid neid rohkem tundma, siis mõistad tegelikult, et nad ei ole üldse nii sõbralikud, ustavad ja head, kui esmapilgul tundus. Paljud on kahepalgelised ja vahetavad oma sõpru nagu sokke. Selles osas on eestlane etem, ma arvan. Kui sul on sõber, siis ta ongi reaalselt su sõber aastaid, mitte paar kuud. 6. Mis on USAs hoopis teistmoodi kui Eestis? Kui hakata rääkima asjadest, mis siin on teistmoodi kui Eestis, siis saaks vist pisiasjadest pika listi kokku, kuid üldiselt autosid on palju rohkem (autojuhiloa saab teha 30 dollariga), ehitised on suuremad, kui vaja oleks, inimesed on erinevad, mobiilparkimise asemel on iga parkimiskoha juures automaat, kuhu saad 25-sendiseid panna. Loodus on sarnane Eestile, kuna kliimad peaaegu kattuvad. Väga palju on vabatahtlikku tegutsemist, seda hinnatakse kõrgelt. Sportlastel on aastas paar üritust, kus me tegeleme lastega ehk anname kogukonnale tagasi, siin ei jäeta erivajadustega inimesi kahe silma vahele. Suurim üritus on Husker Heroes, mis kestab mitu päeva ja annab väga hea emotsiooni. Väga palju on vabatahtlikku tegutsemist, seda hinnatakse kõrgelt. 7. Kus sa seal elad? Elan 4-toalises korteris kahe toakaaslasega, igaühel on oma ruum ning kuna siin on väga levinud see, et enda toast saad otse vannituppa, siis on meil neid ka mitu. Mõlemad korterikaaslased on ameeriklannad ja ka meie Track Team’is ehk kõik on sportlased. 8. Kas USAs on tõesti rämpstoit ja koju toidu tellimine nii levinud, kui sotsiaalmeedias tundub? Rämpstoit on siin ikka väga levinud ning kuna paljudest kohtadest mingi summa ületamisel on toidu koju toomine tasuta, siis sotsiaalmeedial on siinkohal õigus. Võin tunnistada, et eelmisel semestril ei söönud mitte ühtegi kiirtoidu hamburgerit või friikaid, lihtsalt ei tundu isuäratavad. 9. Need üliõpilaste peod, mida USA filmides näeme, kas ongi nii? USA üliõpilasfilmid tõesti vastavad tõele. Aia ümber tõmmatakse must kile ja kogu backyard (tagaõu) on inimestest nii pungil, et liikuda on raske. Või näiteks halloween’i-peol hüpati esimese korruse põrand keldrisse. Filmides nähtu on veidi roosilisem, kuid suurt vahet ei ole. 10. Kes/mis on su suurim inspiratsioon? Kui küsida, kes on mu inspiratsioon, siis ma ütleksin oma vanemad. Kui mitte rääkida inimestest, siis on eesmärk teha häid tulemusi mu inspiratsioon, mis paneb mind trennis ja võistlustel olema see, kes olen. 11. Mida sa kõige rohkem sportimise juures naudid? Sportimise juures naudin enim seda, et saan oma mõtted igapäevaprobleemidest eemale ja kui rääkida võistlustest, siis neid liblikaid enda kõhus enne tähtsat starti. 12. Mis on sinu spordiajaloo tipphetk? Arvan, et ühte kindlat tipphetke ei saa ma nimetada sellepärast, et iga võit või kaotus annab mingi tunde, aga pean oluliseks kõiki kolme täiskasvanute Eesti Meistrivõistluste medalit. 13. Kas sul on võistluseelne hirm? Kui on, siis kuidas seda leevendad? Mul pole otsest võistluseelset hirmu kui sellist, et ma ei soovi midagi teha. Ennist mainisin liblikaid kõhus ja see on hea närvilisus, mida on vaja, et keha suudaks maksimumi läheduses tegutseda. Harva, kui tunnen, et närv keerab juba liiga suuri tuure üles, räägin kellegagi juttu, võistlustel muusikat ei kuula. Triin Aasa Kadri Kuriks ja Madis Bobrovski on mõlemad meie kooli lõpetanud. Kõrgharidust läksid nad omandama hoopis Ühendkuningriiki. Uurisime, kuidas välismaal õppimine välja näeb ning kas noori võib Eestisse tagasi oodata. 1. Mis erialadel ja mis koolides te õppisite? Madis: Käisin Cardiffi Ülikoolis (Cardiff University). Nagu ka nimi viitab, siis tegemist on Walesi pealinnas asuva ülikooliga. Minu erialaks oli teoreetiline füüsika, IT-kallakuga (BSc Theoretical Physics with IT). Kadri: Käisin Cardiff Metropolitan Ülikoolis, kus õppisin toitumisteadust ja dietoloogiat (BSc Human Nutrition and Dietetics) bakalaureuseastmes. 2. Miks otsustasite Walesi ülikooli minna? Kadri: Keskkoolis oli vaieldamatult minu lemmikõppeaineks bioloogia. Rakupooldumine, DNA, geneetika - kõik tundus nii põnev. Eriti põnevaks pidasin toitumist käsitlevaid peatükke. Ütles ka Hippokrates kunagi, et toit olgu sinu ravimiks ja ravim olgu sulle toiduks. Seega teadsin varakult, et soovin enda tulevikku toitumisteadusega siduda. Eestis ei olnud kahjuks antud valdkonda võimalik ülikoolis õppida. Tegemist on alles uue ning areneva erialaga. Kuna soovisime Madisega mõlemad Suurbritanniasse suunduda, siis hakkasime selekteerima linnu, kus me saaksime koos enda valitud eriala õppida. Leidsime mõlemad endale sobivad erialad just Cardiffis ning Wales tundus olevat huvitav riik, kuhu maailma avastama minna. Riigis elab umbes 3 miljonit inimest, kellest ligikaudu kolmandik (peamiselt Põhja-Walesis) räägivad kõmri keelt. Walesis on väga palju nooruslikkust ning kirevat elu, kuid ka fantastilisi loodust, kus matkamas või vaikust nautimas käia. 3. Kui lihtne/keeruline oli seal elamist leida? Koos: Meil läks elamise leidmine väga lihtsalt, kuna võtsime ühendust ühe Cardiffis elava eestlasega. Juhuslikult vabanes tema tagasihoidlikus ridaelamus üks tuba, kuhu majaomanik meid lahkelt elama lubas. Kuna rendihinnad on Suurbritannias kordades suuremad kui Eestis, siis on tudengitel kombeks umbes viie inimesega rentida 5-toaline maja, sest nii tuleb odavam. Oleme aastate jooksul elanud üle kümne erineva riigi üliõpilastega. Kui aga kohapeal eestlasi ees ei ole, siis on võimalik läbi online-kanalite ja Facebooki gruppide leida sobiv elamine ning majakaaslased üsna kiiresti. 4. Kui hästi britid n-ö võõraid, mittebritte, vastu võtavad? Koos: See sõltub inimesest, kellega kokku puutud. Rusikareegel on see, et kes brittidest on rohkem ise maailmas ringi käinud ja erinevate inimestega kokku puutunud, on ka avatum väljastpoolt tulijatele. Vanema generatsiooni brittidel on Eestist ja ‘’idablokist’’ ikka veel halb eelarvamus. Selle pärast oleme Cardiffi tänavatel eesti keelt rääkides saanud vanema põlvkonna halvakspanu osaks. Nooremad britid ei tea tavaliselt Eesti olemasolust midagi ning seega kui seletada, et me kuulume Põhja-Euroopa riikide hulka, muutub suhtumine positiivsemaks. Kõige värvikam juhtum oli mul (Kadril) haiglapraktika ajal, kus üks noormees küsis, kust ma pärit olen. Vastasin, et ‘’I’m from Estonia,’’ (“Olen pärit Eestist”) ja küsisin, et kas ta teab, kus see on. Noormees lausus vastu, et ‘’I know where it is, Estonia and Herzegovina, right?’’ (“Ma tean, kus see on, Eesti ja Hertsegoviina, eks?”). Meil läks kuidagi ka nii, et 80% Cardiffis olevast suhtlusringkonnas moodustasid teiste riikide välistudengid või eestlased. 5. Kuidas selle Inglismaa ilmaga ikkagi on? Sajab kogu aeg? Koos: See on väga huvitav küsimus! Suurbritannia ilm on kurikuulsalt vihmane ja külm. Tegelikult on ilm regiooniti väga erinev. Lõunapool Briti saart (k.a. Wales) on üldiselt kuiv ning soe ilm. Cardiffis on näiteks päevavalgust sama palju kui Milanos. Selle asemel saavad enda kraesse kogu vihma Põhja-Iirimaa ning Šotimaa elanikud. Neil on tõesti enamik aastast 7-8 kraadi, udune, vihmane ja pime. Cardiffis ning Lõuna-Inglismaal algab kevad varakult - jaanuarikuus õitsevad lumikellukesed, krookosed ja nartsissid. Kevad annab vahel ka Eesti suve mõõdu välja. Pärast ülikooli kolisime aga Põhja-Inglismaale Manchesteri ning siin on ilm tõepoolest sarnasem sellele n-ö traditsioonilisele Inglismaa ilmale. Päeva jooksul vahelduvad vihm ja päike üsna sagedasti ning hallid toonid domineerivad rohkem, kui seda Walesis täheldasime. Aga see ei tundu kedagi siin segavat, pigem on see huvitav jututeema, millega vestlust alustada või üleval hoida. 6. Millised eeldused peavad olema välismaale õppima minemiseks? Koos: Kui noorel on olemas seiklushimu, avatud meel, kõva töötahe ja kohanemisvõime, siis saab välismaal ilma mingi probleemita hakkama. Kõige raskem samm on kodust ära kolimine, kuid kui see on tehtud, siis nädala pärast tundub elu 100 korda põnevam! Välismaale minek on kindlasti seda väärt ja kogemus terveks eluks. Korralik keskkooli lõputunnistus ning head alusteadmised tulevad ülikoolis samuti kasuks. Suurbritannias õpitakse keskkoolis süvitsi nelja ainet, mis teoorias peaksid siis valmistama õpilase tema valitud erialal ülikooliks ette. Seega võib Eestist tulles avastada, et ollakse oma teadmiste poolest paar sammu maas juba esimesel ülikooli päeval. Enda elu teeb tuntavalt kergemaks see, kui keskkoolis on hea põhi all. 7. Mis on välismaal õppimise juures kõige keerulisem? Koos: Noorena pisikesest Koerust suurde välismaa linna kolimine oli raske, sest iseseisvalt tuli leida endale elamine, töö ja alustada võõrkeeles ülikooli. Kuna Eesti elatustase ning palgad on Suurbritannia omadega võrreldes madalamad, siis hoolimata vanemate rahalisest toetusest, pidime mõlemad käima ülikooli kõrvalt tööl. Esimesel kahel aastal koosnes meie elu esmaspäevast reedeni ülikoolis ning laupäeviti ja pühapäeviti kohvikus teenindades. Kuna olime õpingutele pühendunud ning soovisime endast koolis maksimumi anda, ei saanud esimesed kaks aastat sotsiaalelu eriti nautida. Õnneks on välismaal õppivatele eestlastele loodud Ameerikas stipendiumid, mille me mõlemad ka saime. Tänu stipendiumitele saime ülikooli viimasel aastal vaid õppida ning veidi ka elu nautida. Ülikoolis õppimine on raske ja stressirikas olenemata asukohariigist. Sellegipoolest jääme seda kogemust eluks ajaks meenutama! 8. Mis teile Inglismaa juures kõige rohkem meeldib? Mis üldse ei meeldi? Koos: Meile väga meeldib inglaste viisakus. Esiti oli see võõras, kuna tõesti vabandati absoluutselt kõige pärast. Näiteks poes läksin ühele naisterahvale ostukäruga pihta. Minu üllatuseks vabandas tema, kuna ‘’jäi mulle ette’’. Lisaks on Suurbritannias väga palju karjäärialaseid võimalusi. Kuna tegu on suuruselt maailma majanduselt 5. riigiga ning siin elab 66 miljonit inimest, siis pea iga inimene leiab endale sobiva eriala/kutse/töö. Siinsed ülikoolid on maailma tipus, seega saab Suurbritannias omandada maailmatasemel kõrgharidust. Kuna õpe toimub inglise keeles, siis lisaks kraadile saab siit ka suurepärase tasuta keeleõppe, mis tänapäeva avatud ühiskondades on pigem positiivne. Kui ei ela just Londoni lähistel, siis on Suurbritannial Tallinnaga väga halb lennuühendus. Cardiffist Koeru sõitmiseks kulus meil iga kord ca 24 tundi üks ots. Seega kojukäimine oli harv nähtus ja teinekord kippus koduigatsus peale tulema. 9. Kas te plaanite kunagi Eestisse tagasi tulla ja siin oma õpitud erialal töötada? Kadri: Mõlgutame tihtipeale mõtteid koju tulemisest. Töötan hetkel kliinilise dietoloogina Manchesteri lähedal olevas haiglas - kogemus, mida Eestis olles ei saaks. Sellegipoolest ehitan hetkel dietoloogia.ee veebilehte, et tuua eesti noorteni tõenduspõhise toitumise alused ning pakkudes personaalset toitumisteraapiat Skype’i vahendusel. Madis: Täiendab end hetkel internetiturunduse valdkonnas ning samuti soovin veel välismaal kogemust omandada enne koju suundumist. 8/22/2019 0 Comments Maakas Läks Linna Õnne otsimaHedi Aimsalu Kätte on jälle jõudnud aeg, kui põhikoolilõpetajad seisavad silmitsi otsusega, kas jätkata õpingutega Koeru Keskkoolis või rännata pisikesest Koerust kaugemale. Aasta tagasi võtsin mina vastu otsuse, et lähen linna kooli, kuna seal on raudselt kõik parem ja parema hariduse saab ka. Mõeldud - tehtud. Septembrist alustasin õpinguid Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi keeleklassis. Kool oli võrreldes Koeru Keskkooliga väga suur. Tegu oli täiesti tavalise gümnaasiumiga, milles ei olnud midagi erilist. Mina, kes olin juba 6. klassis pähe võtnud, et lähen linna kooli ja tulevikus sinna ka elama, sain aru, et see otsus, mille ma langetanud olin, ei olnud õige. Tunnid algasid hommikul kell 8. Elasin linnast natukene väljas, tädi juures. Äratus oli kell 5.50 ja 6.30 oli vaja juba bussi peal olla. Esimesel päeval õnnestus mul isegi kooli hiljaks jääda. Söögivahetunnis oli ka suur tempo peal ja söömist ei saanud nautida nii nagu Koerus. Koolist koju jõudsin kella viie ajal. Siis oli vaja kohe õppima hakata, kuna õppida jäi väga palju. Hommikul oli vaja jälle vara tõusta, mistõttu pidi vara magama minema. Kõik päevad olid täpselt ühesugused. Linnas liiklemine võttis juba nii palju aega, et kooli kõrvalt mitte millegagi tegeleda ei jõudnud. See oli minu jaoks muidugi kohutav, kuna Koerus enamik auru lähebki koolivälistele tegevustele. Inimestel oli kogu aeg kiire. Käisin nädalakese koolis ära ja siis jäin haigeks. Ma ausalt ei mäleta, millal enne seda viimati olin haige olnud. See võis olla umbes 3 aastat tagasi. Linnas koolis käimine tekitas nii palju stressi, et mu keha ei pidanud sellele lihtsalt vastu. Igal õhtul rääkisin oma vanematega ja muidugi ütlesin neile ka seda, et mulle kohe üldse ei istu linnas koolis käimine. Olin dilemma ees, ma ei osanud midagi teha. Peas keerles küsimus - kas tulla tagasi või jääda sinna? Linna kooli minemist proovisin selle mõttega, et kui mulle seal ei meeldi, siis saan alati Koeru Keskkooli tagasi tulla. Ma muidugi ei uskunud, et see juhtub, aga nii see läks. Otsustasin koolist paberid välja võtta ja maale naaseda. Mu vanemad aitasid mind igas otsuses - otsuses minna linna kooli ja sealt ka ära tulla. Oli inimesi, kes tahtsid, et ma Koeru tagasi tuleksin, oli inimesi, kes soovitasid mul ikka linna jääda ja oli neid, kes eelistasid, et ma ei tuleks tagasi. Sellega olin ma juba arvestanud, et kedagi raudselt häirib see, et otsustan Koeru tagasi tulla. Mõne inimese arvates on see ju nagu allaandmine või miks üldse sinna linna ronisid, kui seal hakkama ei saa. Kõige kurvem oli see, kui vanaema, kes mind kõiges tavaliselt toetab, oli minus pettunud. Ta lootis, et ma ei anna alla ja üritas mind veenda, et harjumiseks lihtsalt läheb aega. Ilmselt oleksin ära harjunud, aga ma ei näinud selles mingit mõtet. Mu isa ütles selle peale: ”See, et vanaema sinus pettunud on, on tema, mitte sinu probleem.” Alguses oli natukene hirmutav uuesti Koeru kooli astuda, aga siis sain aru, et mind päriselt oodati tagasi. Väga paljud õpetajad ütlesid mulle, et nii tore on, et ma tagasi tulin. Ma julgesin teha selle otsuse tagasi tulla. Lisaks koolile on mul võimalus tegeleda 110 muu asjaga. Samuti sain ma aru, et asi, mida oled pikalt tahtnud, ei pruugi sulle tegelikult meeldida või sobida. Ma käisin nädala Tallinnas koolis ja seda ma tean, et sinna ma elama minna ei taha. Võtsin vastu otsuse tulla tagasi, vahet ei ole, mida minust arvatakse. See oli minu, mitte kellegi teise otsus. Proovige elus erinevaid asju ja julgege teha samm tagasi, kui tee ei olnud õige. Mina pole siiani enda otsust kahetsenud. |
koikeraKoeru Keskkooli ametlik koolileht. Arhiiv
December 2022
RubriigidAll Arvamus Horoskoop Jõulud Koolielu Lõpetajad Meelelahutus Õpime Professionaalidelt Persoon |