8/22/2019 0 Comments Maakas Läks Linna Õnne otsimaHedi Aimsalu Kätte on jälle jõudnud aeg, kui põhikoolilõpetajad seisavad silmitsi otsusega, kas jätkata õpingutega Koeru Keskkoolis või rännata pisikesest Koerust kaugemale. Aasta tagasi võtsin mina vastu otsuse, et lähen linna kooli, kuna seal on raudselt kõik parem ja parema hariduse saab ka. Mõeldud - tehtud. Septembrist alustasin õpinguid Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi keeleklassis. Kool oli võrreldes Koeru Keskkooliga väga suur. Tegu oli täiesti tavalise gümnaasiumiga, milles ei olnud midagi erilist. Mina, kes olin juba 6. klassis pähe võtnud, et lähen linna kooli ja tulevikus sinna ka elama, sain aru, et see otsus, mille ma langetanud olin, ei olnud õige. Tunnid algasid hommikul kell 8. Elasin linnast natukene väljas, tädi juures. Äratus oli kell 5.50 ja 6.30 oli vaja juba bussi peal olla. Esimesel päeval õnnestus mul isegi kooli hiljaks jääda. Söögivahetunnis oli ka suur tempo peal ja söömist ei saanud nautida nii nagu Koerus. Koolist koju jõudsin kella viie ajal. Siis oli vaja kohe õppima hakata, kuna õppida jäi väga palju. Hommikul oli vaja jälle vara tõusta, mistõttu pidi vara magama minema. Kõik päevad olid täpselt ühesugused. Linnas liiklemine võttis juba nii palju aega, et kooli kõrvalt mitte millegagi tegeleda ei jõudnud. See oli minu jaoks muidugi kohutav, kuna Koerus enamik auru lähebki koolivälistele tegevustele. Inimestel oli kogu aeg kiire. Käisin nädalakese koolis ära ja siis jäin haigeks. Ma ausalt ei mäleta, millal enne seda viimati olin haige olnud. See võis olla umbes 3 aastat tagasi. Linnas koolis käimine tekitas nii palju stressi, et mu keha ei pidanud sellele lihtsalt vastu. Igal õhtul rääkisin oma vanematega ja muidugi ütlesin neile ka seda, et mulle kohe üldse ei istu linnas koolis käimine. Olin dilemma ees, ma ei osanud midagi teha. Peas keerles küsimus - kas tulla tagasi või jääda sinna? Linna kooli minemist proovisin selle mõttega, et kui mulle seal ei meeldi, siis saan alati Koeru Keskkooli tagasi tulla. Ma muidugi ei uskunud, et see juhtub, aga nii see läks. Otsustasin koolist paberid välja võtta ja maale naaseda. Mu vanemad aitasid mind igas otsuses - otsuses minna linna kooli ja sealt ka ära tulla. Oli inimesi, kes tahtsid, et ma Koeru tagasi tuleksin, oli inimesi, kes soovitasid mul ikka linna jääda ja oli neid, kes eelistasid, et ma ei tuleks tagasi. Sellega olin ma juba arvestanud, et kedagi raudselt häirib see, et otsustan Koeru tagasi tulla. Mõne inimese arvates on see ju nagu allaandmine või miks üldse sinna linna ronisid, kui seal hakkama ei saa. Kõige kurvem oli see, kui vanaema, kes mind kõiges tavaliselt toetab, oli minus pettunud. Ta lootis, et ma ei anna alla ja üritas mind veenda, et harjumiseks lihtsalt läheb aega. Ilmselt oleksin ära harjunud, aga ma ei näinud selles mingit mõtet. Mu isa ütles selle peale: ”See, et vanaema sinus pettunud on, on tema, mitte sinu probleem.” Alguses oli natukene hirmutav uuesti Koeru kooli astuda, aga siis sain aru, et mind päriselt oodati tagasi. Väga paljud õpetajad ütlesid mulle, et nii tore on, et ma tagasi tulin. Ma julgesin teha selle otsuse tagasi tulla. Lisaks koolile on mul võimalus tegeleda 110 muu asjaga. Samuti sain ma aru, et asi, mida oled pikalt tahtnud, ei pruugi sulle tegelikult meeldida või sobida. Ma käisin nädala Tallinnas koolis ja seda ma tean, et sinna ma elama minna ei taha. Võtsin vastu otsuse tulla tagasi, vahet ei ole, mida minust arvatakse. See oli minu, mitte kellegi teise otsus. Proovige elus erinevaid asju ja julgege teha samm tagasi, kui tee ei olnud õige. Mina pole siiani enda otsust kahetsenud.
0 Comments
Leave a Reply. |
koikeraKoeru Keskkooli ametlik koolileht. Arhiiv
December 2022
RubriigidAll Arvamus Horoskoop Jõulud Koolielu Lõpetajad Meelelahutus Õpime Professionaalidelt Persoon |